Loading...
Start a new Travel Blog! Blogabond Home Maps People Photos My Stuff

Esimesed muljed ja kurikuulus SSN!

Honolulu, United States


Esimesed muljed olid täpselt, nagu the Beachis DiCaprio oma maheda sopranihäälega räägib - "Sa loodad ja unistad ja kui see järsku sinuga juhtub, siis sa ootad, et see tunduks erinev"

Filmidest ja piltidelt üldiselt ei ole näha seda Honolulu igapäevast külge - kõrghooneid, asfalti jne. Samas ei saa öelda, et siin oleks loodusega väga raksu mindud, tänavad on ju siiski rohelised, ääristatud rohkete palmidega ja sellist New Yorki tunnet ei ole kunagi tekkinud, et sa oleks justkui sipelgas suurte majalahmakate vahel. Kuigi jah tuleb tunnistada, et Honolulu on siiski (suur)linn ja nagu ka kohalikud ütlevad: selleks, et tõelist Hawaiid näha, pead sa Honolulust väljapoole liikuma. Õnneks on Work&Traveli kestus piisavalt pikk, et kogu saar oma silmaga ära näha. Pealegi, ega siin kusagil mujal peale Honolulu tööd leida oleks ikka kordi keerulisem. Seega elukohaks tuleks ikkagi Waikiki võtta ja seiklemas mujal käia.

Kalender: 23 mai. Käisime täna SSNi tegemas

...mis on kõige tähtsam asi USAs tööle hakkamise juures üldse. SSN on sotsiaalkindlustuse number, mis on ameeriklaste jaoks krediitkaardi kõrval teine vitaalne asi selleks, et sind üleüldse inimeseks pidada. Ja ometi, kuigi see nii tähtis asi on, tuleb see mingisugusel ilmetul närusel paberilipakal, mis on kui loodud selle jaoks, et sa ta koos mõne poetšekiga prügikastist alla kupataks. Samuti ei paista ameeriklased selle numbri ajamisel ise väga suurt entusiasmi ega professionaalsust üles näitavat, kuna, kujutage ette, 2008ndal aastal puudub maailma võimsamail riigil andmesüsteem, kust saaks kontrollida, kas inimene USA kõige tähtsama isikutuvastusnumbri saamise tingimustele vastab või mitte.

Kujutan päris hästi ette, kuidas mingi onuke jookseb kohvritäie paberitega kuskile LA-sse ja siis saab sealt vastuseks, et mingi number ei klapi päris hästi ja siis tuleb tagasi paberiga ja umbes kahe nädala pärast saab inimene teada, et siinne SS office (toonitan, et mitte taotleja ise) on andmete täitmisel vea teinud.

See sotsiaalkindlustuse number on üleüldse üks naljakas sõna, kuna igasugused sotsiaaltagatised ju USAs puuduvad, aga sellest juba edaspidi.

Teine naljakas asi selle juures on see, et USAkad pole aru saanud sellest, kui kergesti selle paberilipaka ära võib kaotada. Nimelt on igal hommikul SS offices ootel kümneid ja kümneid inimesi, kes on vist selle numbri ära kaotanud või pole neil kodus muud targemat teha, kui käia SS offises konditsioneeri külma breeze nautimas ja aega surnuks löömas. Kõiki neid inimesi võtavad Honolulu kontoris vastu kaks kuni kolm ametnikku. See aga tingib üsna loogilise olukorra, kus paberi saamiseks või kasvõi enda numbri küsimiseks võib sul vabalt pool päeva kuluda. Seega oleks tark tegu mõni raamat või kudumisvardad kaasa võtta, kui seda SSNi tegema minna.

Meil oli aga tore seltskond kaasas ja nii ei olnudki eriti hull paar tundi pingil istuda ja järjekorras oodata. Kui lõpuks kord minu kätte jõudis, ütles keegi kissis silmadega ametnik, et ma oleksin pidanud kümme päeva ootama ja siis tulema ja siis oleks asi nagu kuidagi õigem ja kiirem olnud. Samas lisas ta, et teeb mulle nagu teene, et kuna ma niikuinii juba kohale tulin, siis las ma täidan avalduse ära. Ma ei saanud sellele päris täpselt tookord pihta ja mõtlesin, et ju tahab ennast tähtsaks teha, et teeb mulle mingi teene, et ma 10 päeva ootama ei pidanud. Pärast kuulsin teiste käest samuti, et oleks pidanud nagu ootama.

Ma ei osanud midagi muud selle peale mõelda, kui et ma ei saa siin oodata, mul on seda kaarti võimalikult ruttu vaja ja sellepärast, et neil elu mugavaks teha, ei hakka nüüd küll ootama mingit kümmet päeva asjaga. Jeerum, kui veel kuu aega sinna otsa panna, mis võib asjaajamine võtta, siis ma ju jäängi seda numbrit ootama! Seega soovitasin ka teistele, et mida varem asja korda ajate, seda parem. Kahju aga, et ametnik konkreetsem ei olnud...

Nimelt...

Imelikuks läks lugu siis, kui Kerstin, kes esimesel korral midagi maha unustas, läks hiljem teistega numbrit tegema ja sai numbri kuidagi kiirkorras kätte. Enne teisi. Siis hakkasin mõtlema, et võibolla tõesti aitab selle kümne päeva ootamine kuidagi kiiremini numbrit saada. Ja lõpuks selguski tõsiasi, et kui oleksime oodanud 10 päeva taotlusega, oleksime nr-i saanud 2 päevaga. Seega oleks kokku läinud 12 päeva. Ja see, nagu ma aru olen saanud, on üsna garanteeritud aeg, mitte nagu praegu lubatud 2 nädalat kuni 4 kuud :).

Selgitus asjale sama keeruline, kui kogu see SSN süsteem - muidu ei jõua mingi departement kuskil USA teises otsas mingile paberile kirjutada, et sa tõesti kohal oled ja siis jookseb Onu oma dokumendikohvriga sinna teise USA otsa ja seal öeldakse, et me ei tea veel, kas see inimene on USAs, kuna pole saabunud Tädi lennujaamast oma paberitega. Ja siis küsib onu, et palun lubage ma panen oma dokumendid siia ja teie siis helistage, et millal te valmis saate oma paberid. Onule öeldakse aga, et ei meie pole siin mingi dokumendiladu ja mine käi oma kohvriga õige Oahule tagasi. Ja kurb onu sibabki üle seitsme osariigi ja vaikse ookeani ja ütleb siis siin, et njeetu. Siis öeldakse onule, et aga nüüdseks äkki nad seal on valmis jõudnud ja onu pistab jälle teisele poole USAd punuma. Aga nüüd on onu juba väsinud ja tal on veel teiste dokumendid ka ja eks tee ole ka pikk ja keeruline ja dokumendid lähevad kaotsi ja summa summaarum, sina oled kruvitud (mõtle: screwd).

Huvitav kogu selle asja juures on see, et mitte kuskil pole sellest juttu. Ei Spiriti ega ühegi teise viisasponsori materjalides, ei Iirlastega tegeleval StudentTouri analoogil ega meie Eesti konkurentide kodulehtedel... Kui ma õigesti mäletan ei oodanud ma ka raamatumüüki tehes 10 päeva, et nr-it tegema minna. Samas leidis Harry netis ringi surfates ühelt USA valitsuse kodulehelt, et tõepoolest oleks kasulik 10 päeva asjaga oodata.

Seega saab siit väga hea õppetunni edaspidiseks ja sellevõrra on järgmisel aastal tulijatel jälle lihtsam. Krt, nii muutub kogu see asi liiga lihtsaks juba, inimesed kipuvad laisaks minema.

Teine asi, mille korda ajasime, oli kohaliku pangaarve tegemine. Pangasüsteem on ka USAs ikka üsna niru. Pank sarnaneb pigem mingi külapoega, mitte sellise klaasist, terasest ja arvutitest koosneva uhke asutusega, nagu meil need Eestis on. Pangas saab siis teha säästu ehk savings accounti ja checking accounti, millest viimasele on sul isegi juurdepääs olemas. Teatavad komplikatsioonid kehtivad siingi ja ausaltöelda on mu USA pangaarve hetkel nullis, ma 100% ei tea, kas see ilus värvilne kaart, mille ma sealt sain, ka reaalselt töötab, kuna see tuli umbes nädal hiljem postiga koos mingi kleepekaga, millel oli nr, kuhu helistades saab kaardi ka reaalselt toimima panna. Samuti tulid PIN koodid veel hulk aega hiljem ja ühesõnaga, üsna keeruline lugu. Samas pangaametnikud on siin toredad ja neilt tasub alati igasugust nänni kaubapeale välja kaubelda. Oleks mul 1000 taala olnud deposiiti panna, siis oleks ka iPodi saanud tasuta. Kuna ma tulin siia aga nii, et raha plaanin täpselt niipalju kulutada, kui meie kodukal kirjas oli, siis niipalju selleks hetkeks enam polnud ja jäin iPodist ilma. Pole hullu, ka ilma selleta läheb elu vast edasi.



permalink written by  Janno on May 23, 2008 from Honolulu, United States
from the travel blog: Hawaii Suvi 2008
Send a Compliment


comment on this...
Previous: Erakordsed inimesed teevad erakordseid asju

trip feed
author feed
trip kml
author kml

   

Blogabond v2.40.58.80 © 2024 Expat Software Consulting Services about : press : rss : privacy
View as Map View as Satellite Imagery View as Map with Satellite Imagery Show/Hide Info Labels Zoom Out Zoom In Zoom Out Zoom In
find city: